“Sa oled ju arst! Sa pead teadma, mis mul viga on!”
“Ma olen siis halb arst, kui ma ei tea, mis inimesel viga on?”
Sellised mõtteid võib olla nii patsiendil kui ka meedikul. Tegelikkuses on ainus kindel asi see, et me ei saa kunagi kindlad olla. Ükski test pole 100% täpsusega ja kõike ei ole võimalik teada, inimeste võimetel on ikkagi piirid. Sellist teadmatust tuleb aga osata käsitleda ja arvestada, et alati on võimalus eksida. Olles oma patsientidega aus, selgitades diagnostilisi piiranguid ja võttes ravialaseid otsuseid üheskoos vastu, võib see aidata teadmatusega paremini toime tulla ja konflikte vältida.
Kuigi enamus kirjandust keskendub hetkel teadmatuse vähendamisele siis siin on rohkem sellist lugemist, kuidas hoopis toime tulla teadmatusega meditsiinis.
-> http://www.nejm.org/doi/pdf/10.1056/NEJMp1606402
-> https://link.springer.com/content/pdf/10.1186%2Fs12875-017-0650-0.pdf
Asjakohaseid tsitaate:
“Olles enesekindel, et sa ei tea täpset diagnoosi, on patsiendi jaoks parem kui teeselda vähese enesekindlusega” – L. Macrina
“Ainus kindel viis ära tunda petist, on see, et ta väidab teadvat kindlalt, mis sul viga on ja kuidas seda täielikult ravida”
“Uudised, kus “tervendajad” avaldavad arvamust vaktsiinide või GMO teemadel, tuletavad mulle meelde, et lause “ma ei tea” on täiesti aus ja õige vastus, mida me kõik peaksime julgemalt kasutama. Probleemid kerkivadki siis kui arvamust avaldatakse teemadel, millest puuduvad baasteadmised”