Valu on miski, millest tervishoiutöötajad ei saa üle ega ümber. Ometi ei käsitleta seda õppeprotsessis eraldi teemana kuigi tihti. Krooniline valu on meditsiinisüsteemis kõige suurem ja kulukam probleem. Valuga inimesi on kokku rohkem kui südame, diabeedi- ja vähihaigeid. Kuigi meditsiin järjepidevalt areneb ja ravi efektiivsus paljude haigusseisundite korral tõuseb, ei saa sama öelda valuravi kohta. Näib, et mida rohkem ravida, seda suuremaks probleem kasvab (A. Deyo et al, 2009). Selle põhjuseks võib olla meie iganenud arusaam valust. Meditsiiniteadustes mõistab kaasaegset valu neurofüsioloogiat vaid 54% töötajatest ja füsioteraapias 69%. See ei ole aga piisav, et täielikult aidata kroonilise valuga patsiente (Adilon et al, 2015). Viimaste aastatega on valuteadus kõvasti arenenud ja selles töötoas tahamegi anda ülevaadet, kuidas valu käsitlus uute teadmiste najal muutumas on. On leitud, et inimestele/patsientidele valu selgitamine (therapeutic neuroscience education) on teadusmaastikul populaarsust koguv teraapiaviis, tõstes teraapiate tulemuslikkust ja raviga rahulolu. Töötoas ühildame teoreetilised teadmised praktikaga, õppides kasutama suhtlus- ja ravistrateegiaid nii valu ennetamiseks, raviks kui ka sellega toimetulekuks.